sellega võtan kokku Fluffi, nüüd Zveraleeee

Kui ta tagasi tuleb (mida ta varsti tegema peaks), siis oleks tore, kui seal uut materjali oleks.

Kena lõust!

(Kõigepealt suur sõrm MySpace suunas. Mõtlesin paari sõnaga muljetada festivalist ja tahtsin Myspacest NTB vokalisti nime välja uurida ning loomulikult oli mõne sekundiga Firefox panges ja terve kirjutatud jutt kustunud.)

Ühesõnaga, meeldejäävaimad pundid festarilt - enam ei viitsi ainult kirjutada, miks ja seks:
1. Punch
2. Ruiner
3. Iron Lung
4. No Turning Back
5. Vitamin X

Halbu bände ei näinudki aga osad jätsid lihtsalt enda esinemisega pettumuse kibeda maigu suhu.

amen ra
iron lung
meleeh

no turning back ka vana rasva pealt, aga kui ma neid esimest korda oleks näind, siis oleks ebameeldiv lausa olnd.

haardkoor ära vanade inimeste seast, hehehe

bändid ära mu haarkoor festivalidest!

Tänu läti kaameramehele.

ka natuke kunsti

väiksed tissid teevad meele kurvaks, hehe
rõõmsad väiksed tissid natuke paremaks tõesti, hehee.

1.
ehk siis Unrestrained. Kuna Eestis sai neid näha mõnusas intiimses õhkkonnas, kartsin, et tüübid ei suuda äkki suurt lava ära täita, väga eksisin. Laulja viskas hundirattaid ja sai arvatavasti kõige tulisemaid aplause oma sõnavõttudega. Väga karismaatiline tüüp/bänd. Fluffi pealavalt saadud emotsioon muutus veel võimsamaks aftershowl, väike undergroundklubi, kus stagedived olematult lavalt toimusid. Pooled mu juuksed jäid vist härrale hehe..aga kuidas sa saad laulda To Face A Feari ja mitte võtta lauljat kukile.
Palju õnne teile eestlased, kes ütlesid, et "ah, seda bändi ei vaata, oleme näinud juba"

2. Vitamin X
Nende tuhanded laulud minu plaadimängijas enamasti ei paikne, aga live kindlasti üks meeldejäävamaid, fun fun fun. Algusest lõpuni oli FUN !

3. Ruiner
Tundsin taas seda müstilist tõmmet lavale, mis tabab, kui hea bänd peale läheb. Enne bändi algust seisin lätlastega veidi lavast kaugemal, nii kui kostus hello you fuckers, you assholes, you social rejects lükkasin lätlased eest ära ja lihtsalt tormasin lava poole, tähendab. Oli hea.

4. Amen Ra
Kolmest nähtud korrast kõige ideaalsem variant, päike loojus, mida enamat soovida.

5. No Turning Back
Jällegi, kodustes tingimustes ei kuula, Fluffil sai nende saatel ennast tühjaks tantsida ja karjuda (FROM ESTONIAAA ? YESSSS). Mõistsin ka miks circle pitid vajalikud on, peale seda üüratut jooksurada, mis hõlmas tervet platsi (kus ma olin ka sunnitud umbes esimest korda elus osalema) oli ülimeeldiv tühjal platsil tantsida. Osalesin esimest korda ka selles rongi tegemises või mis iganes, muul ajal ei osaleks, aga seekord oli ka lemmiksõna..fun !


Mainiks veel Iron Lungi, sest see oli lihtsalt nii teistmoodi; The River Cardi, sest neile naised meeldivad; Punchi, sest mulle meeldivad naised; Cruel Handi, sest sai kõige kurjemaid tantsusamme teha; Nine Elevenit, mis ei ole üldse metal ja lõpuks...The Zs'id, mida ma ei näinud (sain hiljem selle eest peapesu).

Meleeh ? miks ? Ma mõtlen, et Heartland on mu sügavalt lemmikalbum, aga oletasin, et nad on lives halvad ja olidki halvad. Ei saab aru.

mismoodi see lives halb olemine välja näeb?
ma polnd neid kordagi näind ja kuulnud ning nende muusika meeldis mulle, rohkem polegi vaja. ilmselt oleks mu list pikem, kui ma oleks rohkem bände vaadanud.

meeldima - see sõna paneb mind alati mõtlema, kui ma või keegi teine seda kasutab.
see oleks justkui valetamine, hehehee. kui ausalt öelda, siis sõna meeldima tähendab otsest kasu saamist selle sõna kasutajale. ehk siis antud juhul andis meleeh muusika mulle sellise visiooni/illusiooni, mida ma tahan ja olen harjunud kuulama.

siit võiks edasi rääkida, kuidas üldse muusikamaitse väljakujuneb, märksõnaks võiks olla ikkagi otsene kasu kuulajale ja kui rumalalt see tegelikult kujuneb. meeldivus on lihtsalt pehme sõna egoismi varjamiseks, hehee

hesus kraistus härra sõnaraamat

lives halb = erilise emotsioonita suvaline raiumine = Meleeh
Ok, tegelikult teen natukene nüüd liiga, aga mitte midagi meeldejäävat küll ei olnud, mu tõsised lemmiklaulud kõlasid lives ka nagu tapeet. Ilmselgelt on meil erinevad kõrvad.

Kui polnud mussiga tutvunud siis tiri Heartland, väga hea plaat on. To Live And Die Alone samas...ära parem kuula.

mulle just vist meeldiski see mingisuguste imeemotsioonide puudumine.
mõnes mõttes võikski jagada hardcore bändid kaheks:
ühed, kes kiirgavad emotsioone enda maailmavalust, õnnest vms ja noh, nad ise ka usuvad seda, siis tundub see ka vaatajale/kuulajale tõeline.
teised (enamus), kes üritavad selliseid emotsioone matkida, aga nad ise ei usu neisse täie tõsidusega, aga ikka teevad seda, kuna nii tehakse vms, hehe. ja noh, ka vaatajale jääb selline võlts tunne.

nüüd tuli selline bänd nagu meleeh, vaevalt, et nad ise seda niimoodi plaanisid, kuid minu jaoks toimis hästi, et milleks neid üleliigseid väljamõeldud emotsioone pritsida, kui tegelikult tulid nad ju muusikat tegema ja võimalikult hästi. täpselt seda nad ka tegid.

kui nüüd võtta no turning back, siis nemad kuuluvad minu silmis sinna esimesse gruppi. no nii naiivne ja rumal tundus ning nad ise usuvad ka seda. see on kuidagi paradoksaalne, kuid ühe äärmuse (ühiskond) vastu võideldes tekib lihtsalt teine äärmus - sama mündi erinev külg.

aga mis amen ra'sse puutub, siis neil on selline fiktsioon lihtsalt ja mida nad ka kuulajale/vaatajale hästi tekitavad, sellekohta võiks tõesti öelda, hästi tehtud meelelahutus.

et ma käisin tänavu sellise pilguga ringi ja selles mõttes hakkan ma tõesti vanaks jääma sellise hardcore'i jaoks. minu jaoks on see midagi muud - "asi" mis, ei tekita äärmusi.

See äärmustesse minek võib mingil määral paratamatus olla, sest punk ja hardcore on juba algusest peale olnud vastulöök lääne kultuuri peamiste põhimõtete pihta. Tänapäeval muidugi enam ideaalilähedasest vastandamisest rääkida ei saa, sest paljud põhimõtted on ikka kokku sulanud juba peavoolu põhimõtetega (roheline eluviis on juba ärimudel) ning kunagist subkultuuri ei saa ammu juba enam arenenud riikides subkultuuriks nimetada. Minu mäletamist mööda ei promonud ükski Fluffil esinenud bänd mingisuguseid äärmusi - keegi askeetlusest või enesetapust ei rääkinud.

Ma ei vaidle muidugi vastu, et paljud sõnavõtud on tehtud vaid sõnavõtu pärast - NTB on suurepärane näide, seda bändi tulebki pigem muusika pärast nautida. Ma ei võta juba ammu ühtegi bändi tõsiselt, kes karjub lavalt FUCK WHITE PRIDE ja laseb sellega asjal piirduda. Natuke oleks vaja ikka enda põhimõtteid selgitada, mitte moe pärast asju karjuda. Oleks teada tahtnud, kas näiteks Rastafari liikumine on tema arust õige.

Üldiselt oli festivali kõige "hardkoorim" bänd ikkagi Ampere - 15-minutiline set, kaks ca minutist lisalugu ja Gorilla Biscuits'i kaver, ei mingit särgiletti ega muid uhkeid asju. Tuli, lõi ja lahkus (kuigi nägin bänditüüpe hiljem publiku seas jooberdamas).

vot minul just see probleem, et ei teinud hästi. poisikesed bändiproovis oli see, mis mulle lavalt vastu vaatas. ma süüdistan üldiselt suurt lava jne, oleks toredam olnud neid telgis jälgida.

Jap, täitsa 6ige point. Nagu poliitilisi ideid tasuks hinnata nende tagajärgede t6ttu (konsekventialism?), tasuks ka poliitilisi bände hinnata selle järgi, kuidas see idee edastamine neil välja kukub, mitte yksnes idee p6hjal. Nt ma pooldan sxe-eluviisi, kuid eelmisel aastal Fluffil yht sxe-bändi vaadates tekkis mul peaaegu tylgastus. Tundus nagu nagu kari j6ukaj6mme oleks avastanud edge'rluse kui efektiivse viisi, kuidas oma suuri muskleid veelgi suuremaks pumbata. Head ideed valesti kasutada on tihti palju kahjulikum selle idee maine seisukohast, kui see yldse kasutama jätta. Suvakas näide veel selline, et nt minu arvates tekitab Tallinnas asuv taimetoidurestoran veganismile pigem halba, kui head mainet, seal pakutava toidu maitse, hinna ja kvaliteedi pärast. Sellised näiteid on veel väga palju ja igast elu valdkondadest.

nojah, õnneks on hardcore niivõrd subjektiivne asi, et erinevatel inimestel võib see omada lausa vastanduslikku tähendust, kuigi sõna on sama. võibolla ei tohiks ma siis seda sõna üldse kasutadagi, hehe.
minu arust ei ole punk ja hardcore sama. punk on justkui normaalsuse eiramine protestiks ehk siis rumalus, kuigi ma pean mainima, et mu enese harjumuspärases käitumises on seda rohkem kui küll.
kuid hardcore on mõistmine, enesest algupärase väljatoomine, mitte mingisugune reaktsioon millestki või kellestki. võiks öelda, et ülim egoism, kus ei tegutseta kellegi või millegi tarvis, vaid ainult endale.
et siis minu jaoks mitte subkultuur, kui see algupäraselt on mõeldud kui subkultuur, siis ma tõenäoliselt ei räägigi üldse hardcore'st, kuid osade bändide puhul on midagi sellist, mida ma hardcore all silmas pean, mingil määral tunda, siis ma leian, et midagi sellist ikkagi on, hehee.

samamoodi ei saa ma suhtuda inimestesse kui nende kultuuri, kasvatusse, minevikku ja kõikidesse muudesse mõjutavatesse faktoritesse, sest kõige selle pahna all paistab ka inimene oma algupärasusega, mis on ilus koht.

heihei, kes mulle veits raha võlgu jäid, summad on sellised:

1. Kristina 89.-
2. Henri 127.-

konto nr swedis: 221013270790 Kätlin Aavik

ma olen ka Kristiinale võlgu, 125 raha.
aa ja selle kiirtee sõidupileti eest võite mulle midagi välja teha teine kord.

Kät, Anita - Swedbank, 1100729510, Riina Tomberg, 1150.- per nägu.

OHAY

Fluff kuue minuti sisse pressitud - http://www.youtube.com/watch?v=aPxEy4U2Mlk

Igatsen diskot, burkse ja basseini.