viimase tõuke selle teema tegemiseks sain, kui kuulsin kuidas rise against'i konsa ajal animal rights'i infolauda teinud inimesed mulle rääkisid kuidas neil läks. olen juba vist siin foorumis öelnud, et tean juba mitu aastat, et eestlane ja mõtlemine/aktivism väljaspool valimisperioodi (kui on vaja teha raske valik 5 samasuguse erakonna hulgast) ei käi kokku, aga ikkagi. kui rise against'i "fännid" veganismi teema väljanaeravad on veits haige, arvestades, et bänd ise tahtis, et see laud seal oleks.

siin foorumis eriti debiilikuid ei ole, et kui palju te pöörate üldse tähelepanu sellele, millest lauldakse? vahest tundub, et keskmine pikatukaskenelaps eestis ongi lihtsalt "oh mine munni, kui vinge breakdown! moshime! pärast ostan selle laheda x'idega särgi ka!". asi pole ainult muidugi sxe teemas, mis on enamasti igaühe enda valik. eriti haige on see, kui tüübid kannavad bändi, kel vaated tugevalt anti-rassistlikud ja anti-homofoobsed, särki, teevad vabal ajal neegri-ja pedenalju...

mul polnud piinlik, kui kingdom tahtis veganeid näha ja tõusis kolm kätt, küll on piinlik, kui viinapudeli ja suitsuga jorss sxe särki kannab.

et jah, rant /off


"dance and laugh and play.
ignore the message we convey.
it seems we're only here to entertain.
a rebellion cut-to-fit.
i refuse to be the soundtrack to it.
while we entertain we're still knee-deep in shit.
there's something wrong inside.
we've played it safe, enjoyed the ride.
you won't like this but i've something to confide.
we stand for something more than a faded sticker on a skateboard."

Minu arust on kõige tähtsamad siiski spontaanselt tekkinud emotsioonid, mis muusikat kuulates tekivad. Sa ei suuda võib-olla esimese korraga haarata lüürikat aga rütm ja harmooniad jäävad ju kohe kõrvu kõlama - muusika on ju siiski mõeldud eelkõige muusika eesmärgil, lüürika oleks justkui boonuseks. See on muidugi asja üks külg. On bände, kes edukalt suudavad just sõnadega selle täpi i-le panna - Have Heart ja Trial näiteks - ilma neile omase lüürikata oleks nad lihtsalt ühed mittemidagiütlevad nimed. Mul pole midagi selle vastu kui bändid enda ideoloogiaid muusika kaudu levitavad, peaasi, et asi see on tehtud nutikalt või hoopistükkis robustselt kaasahaaravalt - nii ma avastangi end vahepeal keha võdistamas Down To Nothingu järgi (what this means anymore / this is mine / this is what i stand for / straight edge) ning järgmisel hetkel hoopistükkis Government Warning'ut kaasa lalisemas (i cant stand this fucking shit life i've created / its off to the corner store to get self medicated).

Vajalikku kütust, kibestumust, saan ma mõlemast ekstreemsusest ja asi toimib, inimene on õnnelik.

No, eks ikka on sõnad olulised. Mind huvitab enamus ajast, millest bänd laulab ja võimaluse korral üritan sõnu ka lugeda ja uurida. Eriti olulise sõnumiga on minujaoks Trial ja Anchor. Tõepoolest, nagu kbong ka eelnevalt mainis, ilma oma sõnadeta oleksid need küllalt keskpärased bändid ja vaevalt ma neid siis nii palju kuulakski. Samas on ka posu bände, kelle sõnumist ma kas lihtsalt aru ei saa nt Discarga (portugali keel, tere), mis on üks mu lemmikbände või siis lihtsalt bändid, mida kuulan "biidi" pärast nt Cult Ritual, Extortion jpm.
Üldiselt iga bändi sõnumiga kursis olemine on vaevarikas ja sellega saab vist tõesti hakkama ainult inimene, kes kuulab väga piiratud arvu erinevaid artiste.
Üritustel on imo peamine see, et sa oskaks käituda ja peaks lugu inimestest enda ümber. Mul pole selle vastu midagi kui keegi jorss ei tea, et Kingdom on sxe vegan bänd ja ilmub kontserdile purjuspäi vms. Kõigil on õigus tulla kontserdile ja seal lõbutseda enda äranägemist pidi, aga teatud käitumist ei tahaks tõesti kontserditel kunagi näha.

ma arwan et täpselt nagu punkrock, on ka hardcore eelkõige sõnumit kandev muusikaliik.... või vähemalt peaks see nii olema... ma leian et kui mingisuguselt beatdown hardcorei bändilt näiteks võtta ära vokaal (ehk siis kui see vokaal on täiesti mõttetud sõnad ritta seatud, mis heal juhul ka riimuvad), jääb trackist alles ainult d-d, c-d või mida iganes (olenevalt tuuningust) meeletu kiirusega erinevates rütmides trukkiv kitarrist ja bassist ja kardaaniga trummar...
ma julgen isegi öelda et selle stiili bändimehed ei ole suuremad asjad muusikud... sest no come on... kui hatebreedi kuulates on pooled lood samadele käikudele ehitatud... ma sain alles uue hatebreedi plaadi pealt teada et need kutid mõistavad tegelikult isegi mängida omi pille natuke...

sellepärast jäävad minujaoks ka natuke arusaamatuks bändid millel sõnum on küll täiesti olemas... aga vokaal muudab selle ühtlaseks seatapuks... see on umbes sama, kui klaver seisab keset elutuba, mida keegi kunagi ei mängi...

kui keegi siin bändi teeb siis ma pakun et kõigepealt mõtlete te välja eriti vinged kidrakäigud ja siis igast muud pillid ja siis tulevad alles sõnad... proovige vahelduseks vastupidi...
lihtsalt proovige vaadake mis juhtub...

minujaoks on see kõik ikkagi üks protestimuusika... ja niikaua kuni on meil valida 5-e samasuguse erakonna vahel nagu andres juba paljastas, tuleb seda ka teha ja kõik on õige

MIDAVI-, see on küll nüüd väga nõme. Isiklikult ma seda lauda ei näinudki seal. Olid vist kuidagi peidus? Või siis ma ei liikunud piisavalt ringi...
Minumeelest peaks ka kasvõi natukenegi teadma, millest bänd, keda sa hullult fännad, laulab... see jutukene nüüd tekitas sellise pildi silme ette nagu näiteks Anu Saagim Anal Cunti aeg näppu viskamas ja laulmas kaasa laulu "Kill women".

alguses on ikka peamiseks meelitajaks muusika, kui see mõjub, tõuseb lüüriline pool juba sama oluliseks ning loomulikult saab silm peale visatud ka sellele millest bänd laulab. huvist sümpaatsete bändide vastu loen enamasti ka plaadihinnaguid mõningalt saidilt ning vaatan üle info mida pakuvad wiki, last.fm ja myspace, rääkimata liikmete hilisematest/varasematest tegemistest. selle kõige tulemusena oskan enamasti öelda, millesse antud bändi liikmed usuvad ja mida oluliseks peetakse.

muidugi pole kõik must-valge. ma ei pruugi nõustuda kõigega, millest mõni ansambel laulab, aga see ei sega mind ansamblit kuulamast. siiski ei lange ma andresse näitega samasse auku ning bändi sõnumit mõnitama küll ei hakkaks.

...aga pean siiski mõnda aega hiljem mainima, et ma hindan üpriski kõrgelt oskust iseenda vaadete ning tabuteemade üle nalja heita.

QFT!

Seda küsis M.D.Williams laivis 1996 aastal :"How many people here fuck her own sister?"
Uurige välja kes ja mis.

See on lihtsalt niivõrd distrurbing. Selle bändi temaatika on üldse nii sick!

Üldse selline elu pahupoole temaatika on huvitav.

Maybe I'm a freak.

see oleks nagu elu sõnum!

ütlen ma selle peale