Hardcore

Hardcore punk, mida tihti kutsutakse lihtsalt hardcore’iks, hxc’ks või hc’ks, on 80ndate alguses Põhja-Ameerikas tekkinud ekstreemseim punk rock’i alaliik, mida iseloomustab kiire tempo, poolkarjuv vokaal, lihtsad riffid ning tihti ka poliitiline sõnum.
Alates algusaastatest on see muusikažanr teinud läbi mitmeid muudatusi ning juurde on tekkinud hulgaliselt erinevaid alaliike. Tänapäeval on hardcore populaarne üle terve maailma, aktiivseimad scened asuvad Ameerikas, Saksamaal, Prantsusmaal ning skandinaavia maadest Rootsis.
Samuti on hardcore’i panus edasisse muusika arengusse olnud tohutu. Kuigi enamus muusikastiile, mis on saanud mõjutust hardcore’ist on jäänud underground’iks nt crust ja grind, on mõned saanud ka laiema avalikkuse tähelepanu nt grunge ja sludge.

  
                                                             Black Flag
Hardcore’i sünd

1980ndate algus oli aeg, mil Põhja-Ameerika elas läbi palju sisekonflikte, nt majanduskriis ja inflatsioon. Samuti lisasid pinget riigis toimuvale feministide ning mustanahaliste aktsioonid. Väga paljud noorukid mõistsid hukka, mis ühiskonnas toimus, eriti mainsteam muusikat, milleks tollal oli disko ja rock, ning 50ndate stiilis inspireeritud riietust. Kuigi 70ndate lõpus oli olnud lühike punkperiood, mida eelkõige seostati Sex Pistolsiga, leidsid paljud, et punk peab olema midagi emotsionaalsemat, kiiremat ja poliitlisemat. Tulevast muusikastiili, mis arenes välja punk rock'ist, hakati kutsuma hardcore pungiks, mis tähendaski nö otse-asja-juurde-punki.
Noored armastasid hardcore’i just sellepärast, et see oli muusika, mille saatel sai end välja elada ning lõhkuda ja märatseda. Toona oli teadatuntud, et punki kuulavad vaid huligaanid ning heidikud. Kuid hardcore sümbloliseeriski sellal viha ning protesti mainstream’i normaalsuse vastu ja fänne ei huvitanud negatiivne vastukaja selle esktreemse muusikastiili vastu, pigem tahtsidki nad massist erineda.
Kuna puudusid igasugused vahendid enda bändi promomiseks, valitses DIY ( tee-seda-ise) mentaliteet. Bändid meisterdasid ise oma plaadiümbrised, plakatid ning andsid kontserte kõikvõimalikes kohtades. On tulnud ette juhuseid, kus bändid on mänginud kirikus, kellegi tööl või koertekooliski.
Üldiselt ei pööratud plaatide lindistamisel tähelepanu kvaliteedile ning peale ühekordset laulude sissemängimist oligi plaat valmis.
Kõige tähtsamateks bändideks, mis algusaastatel määrasid hardcore’i tulevase kõla, võib pidada kolme bändi. Black Flag, keda peetakse hardcore pungi risitiisadeks, Bad Brains, kes tõi muusikasse hardcore’ile omase kiiruse ning Minor Threat, kes aitasid hardcore’i sõnumit kujundada ning ühtlasi alustasid nemad ka straight edge liikumist.
Järgnesid hardcore’i tippaastad, mis kestsid 80ndate keskpaigani. Kontserditel oli alati palju rahvast ning tihti lõppesid üritused kakluste ning politsei kohalesaabumisega. Peale 80ndate keskpaika hakkas hardcore’i populaarsus kiiresti langema paljudel erinevatel põhjustel. Bändid olid kas tüdinud vägivaldsest publikust või mindi üle muudele muusikastiilidele. Bad Brains hakkas oma lõpuaastastel ühe enam reggaele keskenduma ning paljud teised bändid võtsid omaks uue, karmima ja metallsema kõla.
Paar aastat valitses hardcore'is madalseis, kuid 80ndate lõpuks oli üpris kindlalt kujunenud välja kaks hardcore'i suunda. Üks 80ndate stiili järgiv ning teine metallsema kõlaga. Kuigi oli ka bände, kes jäid truuks algupärasele hardcore punkile, kujunes 90ndatel siiski populaarsemaks karmikõlalisem hardcore, mis arenes edasi metalcore'iks.

Ideoloogia

Hardcore punki peetakse üheks ideoloogilisemaks muusikastiiliks üldse, kuna paljud bändid keskenduvad oma laulusõnadega nt veganismile, straight edge elustiilile, anarhismile, ateismile, inimestevahelisele ebavõrdsusele jpm, levitades selle läbi enda veendumusi. Samas on iga bändi looming väga erinev ning tihti puudub paljudel hoopiski poliitline sõnum.