Inspiratsiooni selle artikli kirjutamiseks sain külastades üht oma lemmikfoorumit - sisterhoodi. Seekord jäi silma teema "Soovitage poliitilisi hardcore bände, mis pole religiooniga seotud". Antud kriteeriumidega kitsendatud hardcore istub mulle hästi ja otsutasin teemat lähemalt uurida. Muidugi mainiti alguses ära kohustuslikud Trial, Seasick, Born Against, MDC, Capitalist Casualties jpm. Minu üllatuseks läks teemas vaidluseks teemal, kas mitte hardcore punk ei ole oma loomult juba poliitiline ja kas küsida mõnd poliitilist hardcore bändi pole veidi kummaline.

www.myspace.com/trial

Alustuseks, millist bändi saab üldse pidada poliitiliseks? Kas bändid, kelle põhisõnadeks on :"Make a change!!" või :"Change the world" on poliitilised? Mingil määral kindlasti, kuid tihti jääb sellistel bändidel puudu konkreetsusest ja nende sõnum jääb ähmaseks ja ei jõua kuulajale hästi kohale.

On palju asju, milles annaks muutust ellu viia ja mind huvitab, mille eest see bänd seisab ja mida nad konkreetselt öelda tahavad. Hardcore bändil võiks alati olla seisukoht ja teatud väärtused, millesse nad justkui väikse kollektiivina usuvad. Need ei pruugi mulle meeldida ja ma ei pea nendega nõustuma, aga vähemalt ma tean, mille eest bänd seisab. Usun, et sellise olukorra, kus bändil sõnumit ei ole, on tekitanud pillimeeste tahe teha bändi mitte suurest armastusest muusika vastu ja huvist oma sõnumit levitada, vaid tahe olla lihtsalt bändis. 

Võttes aga teisest äärmusest on igasugused vegan ja sxe bändid, kes tihtipeale väärkasutavad propagandasloganeid "Go vegan!" ja "Drug Free pride" vms. Ka sellega ei saa ma nõustuda. Tore on, et inimene on valinud sellised väljavaated elule, aga ma tahaksin jällegi kuulda täpsemalt miks, et see tuleks kuskilt sügavalt seest ja oleks usutav. Nagu on öelnud ka Kingdomi lauljanna Davin, et ta ei soovi kuulata üht ja sama vegan-laulu 800 korda erinevate bändide repertuaarides uuesti ja uuesti kordumas. Tema arvates peaksime mõtlema väljaspool nö kasti ja tavapärase hardcore'i kirjutamata reegleid, sest muidu hakkavad need meid piirama ja ei lase meil areneda.
Jah, oma algusaastatel oli hardcore protestivorm olemasoleva valitsuse ja riigiasutuste vastu, kuid mitte eranditult. 80ndatel ei kuulanud hardcore just noored, kes koolis head või rahuldavad õpilased olid, ekstreemsemal juhul nad ei käinudki koolis ja olid üles kasvanud tänavatel. Tihti polnud neil isegi kontserdipiletite jaoks raha ja tuli ette juhtumeid, kus enne üritusi noored muusikahuvilised üritasid oma tagisid ja jakke maha müüa piletiraha eest. Alguses oli hardcore ikkagi see "heidikute värk". Normaalsed inimesed end sellega seostada ei tahtnud. Alles Minor Threat'i tulekuga hakkas välja kujunema straight edge liikumine ja see tasakaalustas veidi asju. Peale huligaanide kuulasid nüüd hardcore'i ka nö nohikud, kes ei leidnud oma kohta ühiskonnas - mõlemal juhul peeti heidukuteks neid mõlemaid.

Võrreldes bände ja kuulajaskonda tänapäevaga ei leia me nii metsikuid erinevusi, kuid mõned neist on siiki väga tähtsat rolli mängivad. Hardcore bändid 80ndatel tegid oma asja ennekõike muusikaarmastusest ja missioonitundest, toona ei olnunud võimalik bändiga kuulsust koguda või raha teenida. Nüüd on teistmoodi. Paljud bändid on kasutanud hardcore'i hüppelauana, kuniks nad leiavad midagi paremat või tasuvamat. Endised hardcore punk bändid nagu A.F.I või Rise Against teenivad metsikult raha. Publikumiga on lugu üldjoones nagu vanasti. Leidub jätkuvalt vägivaldseid ja end välja elama tulnud tüüpe kui ka rahulikult muusikat kuulama tulnud inimesi. Mõnedel juhtudel need rollid muidugi ka sulanduvad omavahel.

Tundub, et justkui on käes hardcore'i kuldaeg. Nüüd kui see muusika on kättesaadav enamusele ilma mingi hukkamõistuta, on seda hakatud massiliselt kuulama ja bände leidub rohkelt. Hardcore levib üle maailma, ka kohtadesse, kus seda kunagi varem ette olnud võimalik kujutada - kas või islamimaadesse. Sa võid olla hardcore bändis, kuid olla ikkagi normaalne ühiskonnaliige, kes käib tööl, omab autot ja perekonda. See on ka minu arvates üks põhjus, miks hardcore on muutumas kontsentraadist justkui lahjendatud lurriks. Sisu ja sõnum on hajunud, muutunud lahjemaks. Rõhk on kvantiteedil, mitte kvaliteedil. Alles on jäänud küll alati poliitilised olnud crust, d-beat, kuid sekka on tekkinud juurde hulk lõputuna tunduvaid uusi bro-core, tough guy bände, mis justkui vähendavad selle suure ja laia žanri poliitilist mõtestatust. Jah, laulda võib absoluutselt kõigest. Sellest, kuidas hommikul ärgates oli rõve pohmakas või lihtsalt austusest oma nö vendadele. Kuid kas meil on vaja seda? Suur mass bände, kes laulavad esimesest asjast, mis neil pähe tuleb. Järsku hardcore peaks ikkagi jääma poliitiliseks relvaks, nagu ta kohta tihti öeldakse. Sest ühiskonnas üldiselt on kergem leida mitte-poliitilist muusikat kui poliitilist. Seda on täis terve mainstream ja ka underground muusika.

Kokkuvõttes võiks öelda, et hardcore'i algus ja juured on väga tugevalt mõjutatud poliitlikast ja vastuhakust status-quo'le. Kuid alati on eksiteerinud bände, kes ei ole otsustanud järgida seda liini ning ei saaks öelda, et nad mõnevõrra halvemad sellepärast oleks, sest hardcore scene peaks olema avatud kommuun, kus eelarvamused hüljatakse ja ollakse tolerantsed endast teistsuguste inimeste vastu.